27. juuli 2009 08:00
epl.ee
 
  IIVI ANNA MASSO: Ohvrid pole konkurendid
Autor: Iivi Anna Masso, politoloog
 
  Tal­lin­nas toi­mub 27. juu­lil kon­ve­rents, mis on pühen­da­tud nat­sis­mi ku­ri­te­gu­de uu­ri­ja Si­mon Wie­sent­ha­li mä­les­tu­se­le.
Sin­na oo­da­tak­se ka Je­ruu­sa­lem­ma Wie­sent­ha­li kes­ku­se juh­ti Ef­raim Zu­rof­fi, kel­le sõnavõtud kom­mu­nis­mi ja nat­sis­mi ku­ri­te­gu­de võrd­sus­ta­mi­se vas­tu on Ees­tis tä­he­le­pa­nu ära­ta­nud.


Äsja­ses Je­ru­sa­lem Pos­ti ko­lum­nis aval­das Zu­roff kar­tust, et kom­mu­nis­mi ku­ri­te­gu­sid huk­ka mõis­tev Pra­ha dek­la­rat­sioon ja ka­vat­sus mä­les­ta­da MRP aas­tap­äe­val 23. au­gus­til ühi­selt sta­li­nis­mi ja nat­sis­mi ohv­reid püüab „õõnes­ta­da ho­lo­kaus­ti po­sit­sioo­ni ai­nu­laad­se aja­loo­li­se tragöö­dia­na”. Zu­roff süüdis­tab sel­les „sa­la­ka­va­la­s” plaa­nis eri­ti Bal­ti rii­ke, kel­le­le ta hei­dab et­te ka nat­siaeg­se­te ku­ri­te­gu­de eba­pii­sa­vat uu­ri­mist.


Mõte, et sta­li­nis­mi ku­ri­te­gu­de kõrvu­ta­mi­ne nat­sis­mi oma­de­ga ja kum­ma­gi võrdväär­ne huk­kamõist toi­muks vii­ma­ti mai­ni­tud tragöö­dia mä­les­tu­se ar­velt, kõlab küüni­li­se­na, na­gu võist­lek­sid aja­loo­li­se vä­gi­val­la ohv­rid oma­va­hel tä­he­le­pa­nu ja kaas­tun­de pä­rast. Te­ge­lik­ku­ses sel­list võist­lust ei ole. Kaas­tun­ne ja inim­lik­kus po­le pii­ra­tud loo­dus­va­ra, nad hoo­pis kas­va­vad ja­ga­des. Mi­da sel­ge­malt mõis­ta­me huk­ka iga­su­gu­se po­lii­ti­li­se vä­gi­val­la, sel­met sel­lest olu­po­lii­ti­lis­tel kaa­lut­lus­tel va­li­ku­li­selt vai­ki­da, se­da pa­re­mi­ni mõis­te­tak­se sel­le kõigi ilm­ne­mis­vor­mi­de ohv­reid ja en­ne­ta­tak­se tragöö­dia kor­du­mist.

Arendti „Totalitarismi lätted”

Vas­tu­seis kom­mu­nis­mi ja nat­sis­mi ku­ri­te­gu­de kõrvu­ta­mi­se­le on tea­ta­vas­ti tu­gev Ve­ne­maal, kus sel­le väl­ti­mi­seks te­hak­se ise­gi oma sea­dust. Lää­nes aga ei to­hiks kõrvu­ta­mi­se mõte uus ol­la. Sil­ma­paist­va­maid to­ta­li­ta­ris­mi analüüsi­jaid Han­nah Arendt rõhu­tas ka­he režii­mi sar­na­sust ju­ba 1948. aas­tal väl­ja an­tud raa­ma­tus „To­ta­li­ta­ris­mi lät­te­d”, mistõttu ta tem­bel­da­ti aka­dee­mi­lis­tes va­sak­ring­kon­da­des külma sõja ideo­loo­giks. Arendt kõrvu­tas režii­me sa­ma ene­sestmõis­te­ta­vu­se­ga ka kir­ju­ta­des Adolf Eich­man­ni koh­tup­rot­ses­sist 1960-nda­tel, kui tea­ve sta­lin­li­kust ter­ro­rist oli ju­ba laie­malt liik­vel.


Hit­le­ri ja Sta­li­ni hir­mu­va­lit­sus sar­na­nes to­taal­se su­le­tu­se ja jõhk­ru­se poo­lest: kum­mas­ki pol­nud ele­men­taar­seid isi­ku­va­ba­du­si, ini­me­lu väär­tus al­lu­ta­ti ideo­loo­gi­li­se utoo­pia nõud­mis­te­le. Mõlemat ise­loo­mus­tas vä­gi­vald vaen­las­teks tem­bel­da­tud rühma­de ja isi­ku­te vas­tu ning võimu mee­le­vald­sus. Mõne­de ar­va­tes oli nat­sism jul­mem, sest vaen­la­sed va­li­ti ras­si­lis­te oma­dus­te põhjal, mi­da ini­me­sel po­le vä­hi­mat­ki võima­lust mõju­ta­da; klas­si­vaen­la­se staa­tust võis min­gil­gi moel pi­da­da seo­tuks ini­mes­te va­li­ku­te ja te­gu­de­ga. Tei­salt jõudis Sta­li­ni režiim mee­le­vald­su­ses kau­ge­ma­le: kui nat­sid te­gid sea­du­sed ümber, et oma ku­ri­te­gu­sid sea­du­se ees le­gi­ti­mee­ri­da, siis Sta­li­ni N Lii­dus va­lit­ses täie­lik sea­du­se­tus. Klas­si­vaen­la­seks võis osu­tu­da üleöö kes ta­hes, ka ta en­da lä­hi­kond­la­sed.


Po­le­gi mõtte­kas püüda ot­sus­ta­da, kumb režiim oli hul­lem. Prae­gu ei saa kee­gi vii­da­ta tead­ma­tu­se­le sta­li­nis­mi ole­mu­sest. Mõned pea­vad kom­mu­nis­mi nat­sis­mist hul­le­maks ohv­ri­te ko­gu­hul­ga tõttu, tei­sed leia­vad, et kom­mu­nis­mis on vä­he­malt teo­ree­ti­li­selt ka mi­da­gi head, sa­mal ajal kui nat­sism ras­si­li­se üli­mus­lik­ku­se ideo­loo­gia­na on lä­bi­nis­ti pa­ha. Ho­lo­kaus­ti aja­loo­li­ne uni­kaal­sus seis­nes ini­mes­te hä­vi­ta­mi­se töös­tus­li­kult külma­ve­re­li­ses tõhu­su­ses. Kom­mu­nis­mi vä­gi­vald oli kaoo­ti­li­sem, aeg­la­sem, kaua­kest­vam.


Zu­rof­fi nä­ge­mus, na­gu äh­var­daks sta­li­nis­mi ohv­ri­te mä­les­tus ho­lo­kaus­ti ohv­ri­te oma, ra­ja­neb ka­het­susväär­se­l ole­tu­sel, na­gu võiks ohv­reid ja nen­de järg­la­si ase­ta­da täht­su­se jär­je­kor­da. Sa­mas pee­gel­dab mõte, na­gu vii­taks sta­li­nis­mi ku­ri­te­gu­de huk­kamõist ho­lo­kaus­ti ala­hin­da­mi­se­le, Krem­lis et­te val­mis­ta­ta­vat sea­du­seelnõu, mis tõlgen­dab Tei­se maail­masõja võit­ja­te ku­ri­te­gu­dest rää­ki­mist nat­sis­mi kri­mi­naal­se re­ha­bi­li­tee­ri­mi­se­na.


Sel­list nä­ge­must esi­ta­sid Naši-noo­red ja Soo­me „an­ti­fašis­ti­d” ke­va­del Hel­sin­gi tä­na­vail. Koos nen­de­ga pro­te­sis eest­las­te „fašist­li­ku” aja­lootõlgen­du­se vas­tu ka end Soo­me is­la­mi­par­teiks kut­suv rühmi­tus ja sel­le juht Ab­dul­lah Tam­mi, kes ründab oma vee­bi­vi­deo­tes Iis­rae­li ja juu­te, kut­su­des pub­li­kut võit­le­ma „sio­nis­ti­de üle­maailm­se kons­pi­rat­sioo­ni” vas­tu. See on klas­si­ka­li­ne an­ti­se­miit­lik re­too­ri­ka. Sa­mu­ti on mee­dias näh­tud vii­teid „an­ti­fašis­ti­de” seos­te­le uus­nats Ris­to Tei­no­ne­ni­ga. Üks „an­ti­fašis­t” väi­tis, et Ef­raim Zu­roff ole­vat toe­ta­nud Naši mee­lea­val­dust, ehk­ki Zu­rof­filt ei saa­dud väi­te­le kin­ni­tust.

Ideoloogiline manipuleerimine

Ho­lo­kaus­ti mä­les­tust mää­rib te­ge­li­kult mit­te sta­lin­li­ke ku­ri­te­gu­de­ga kõrvu­ta­mi­ne, vaid sel­le ära­ka­su­ta­mi­ne ideo­loo­gi­li­se ma­ni­pu­lee­ri­mi­se eesmär­gil, et tem­bel­da­da Nõuko­gu­de võimu alt va­ba­ne­nud rah­vaid. Mo­ses Fish­bein kir­ju­tab 30. juu­ni Kiyv Pos­tis, kui­das Kreml ka­su­tab Uk­rai­na po­lii­ti­ka mõju­ta­mi­seks alu­se­tuid süüdis­tu­si juu­di­vas­ta­su­ses.


Bal­ti rii­ki­de süüdis­ta­mi­ne ho­lo­kaus­ti ala­hin­da­mi­ses tee­nib sa­ma­su­gu­seid ideo­loo­gi­li­si hu­ve. On ka­het­susväär­ne, et Wie­sent­ha­li kes­ku­se kui väär­tus­lik­ku mä­lutööd te­ge­va or­ga­ni­sat­sioo­ni esin­da­ja ühi­neb sel­lis­te pro­pa­gan­dist­li­ke süüdis­tus­te­ga.


Õi­gu­poo­lest on meie väi­kes­tel rah­vas­tel pal­ju ühist: ko­du­maa­tu­se ja to­ta­li­ta­ris­mi ko­ge­mus, edu­kas ko­ha­ne­mi­ne dias­po­raas, kuid ka va­ja­dus tões­ta­da ik­ka ja jäl­le maail­ma sil­mis oma ko­du­maa ole­ma­so­lu õigust. Na­gu tõdeb bri­ti ko­lum­nist Nick Co­hen, koh­tab tä­nap­äe­va Eu­roo­pas an­ti­se­mi­tis­mi eelkõige po­lii­ti­li­se kaar­di va­sak­ser­val, Iis­rae­li ja USA vih­ka­ja­te ning Ha­ma­si-tao­lis­te lii­ku­mis­te toe­ta­ja­te seas. Vas­tu­seis Bal­ti­ku­mi ja Ida-Eu­roo­pa ise­seis­va­le aja­loo-tõlgen­du­se­le tu­leb sa­mast suu­nast, toe­tu­des pi­gem sis­se­har­ju­nud geo­po­lii­ti­lis­te­le lo­jaal­sus­te­le kui min­gi­te­le si­su­lis­te­le ideaa­li­de­le.


Iga oku­pat­sioon ja dik­ta­tuur leiab oma ala­ma­te hul­gas kaa­sa­jook­si­kuid, sel­les mõttes pol­nud Bal­ti­maad erand ei Sak­sa ega Nõuko­gu­de oku­pat­sioo­ni ajal. Rah­vus­te kol­lek­tiiv­ne süüdis­ta­mi­ne reÏii­mi­de ku­ri­te­gu­des ei too aga la­hen­du­si ega lep­pi­mist, vaid uu­si süüdis­tu­si ja ki­be­dust. Nii kur­ja­te­gi­jaid kui ka ohv­reid lei­dub kõigi rah­vus­te hul­gas.


Nat­sis­mi ja sta­li­nis­mi ku­ri­te­gu­de ühi­ne mee­nu­ta­mi­ne on õigus­ta­tud mit­te ai­nult nen­de võrrel­da­va ula­tu­se ja jul­mu­se poo­lest, vaid ka nen­de aja­loo­li­se seo­tu­se pä­rast. Mõle­mad inim­vae­nu­li­kud ideo­loo­giad võimut­se­sid um­bes sa­mal ajal ja ka­he hir­mu­va­lit­su­se va­he­li­ne le­ping võis põhjus­ta­da Tei­se maail­masõja kõigi kaas­ne­va­te õudus­te­ga.


Ühi­ne mä­les­tusp­äev ei eral­da, vaid ühen­dab rah­vaid, ke­da need tragöö­diad puu­du­ta­sid. On meie kõigi hu­vi­des, et sää­ra­sed sünd­mu­sed enam ku­na­gi ei kor­duks.

epl.ee