Arutasime nendega praktilist koostööd ja seda, kuidas ma saan isiklikult aidata instituuti selle meeskonna koolitamisel, et see saaks oma tähtsaid eesmärke täita. Instituudi direktor kutsus mind selle tarvis ka Bukaresti ja ma suure tõenäosusega võtan selle vastu.

Et asju veelgi selgemaks teha, lubage mul kinnitada seda, mida ma olen öelnud Eestis igas võimalikus foorumis, sealhulgas Eesti Päevaleht Online'is, ning ka mitmes teises postkommunistlikus riigis.

Ma tunnen täielikult kaasa kommunismiohvritele ning toetan täielikult kommunistlike kurjategijate kohtu alla andmist, hoolimata nende usust ja/või rahvusest. Nõukogude ajal ma kohtusin „refusenikega“ (juudid, kel keelati Nõukogude Liidust emigreeruda), selle käigus oli mul kaks väga ebameeldivat kohtumist KGB-ga, Riias ja Vilniuses.

Kommunistliku kurjuse impeeriumiga Nõukogude juutide eest võidelnuna oskan ma kindlasti kaasa tunda selle julma režiimi ohvrite piinadele ja kannatustele.

Vastupidiselt Suurkase väidetele aitasin ka ka Rwanda valitsusel tegeleda nende jubedate kuritegude uurimisega, mis toimusid 1994. aasta Rwanda genotsiidi ajal ning külastasin Rwandad kaks korda, et aidata ohvreid ning kaasa aidata mõrvarite kohtu alla andmisele.

Mul pole mingit probleeme tunnustamaks teisi genotsiidijuhtumeid ning Wiesenthali keskus on alati osutanud Armeenia tragöödiale kui genotsiidile, 1993. aastal Los Angeleses avatud Tolerantsimuuseumis on Armeenia genotsiidi püsiekspositsioon. Viimasel ajal olen ma kirjutanud ja rääkinud sellest, et juutidel on kohustus aidata kaasa Sudaanis toimuvate massimõrvade peatamisele.

Mis puudutab kollektiivset süüd, siis ma olen pidevalt selgitanud, et me ei aktsepteeri mitte kuidagi sellist konseptsiooni ja me pole IIALGI süüdistanud kedagi holokaustikuritegudes tema rahvuse või etnilise päritolu tõttu.

Inimesi süüdistatakse sellepärast, mis kuritegusid nad on korda saatnud, ja mitte ühelgi teisel põhjusel. Männili ja Gorškovi juhtumite puhul ma usun, et on olemas piisavad tõendid nende kohtu alla andmiseks, kuid poliitilised tegurid on need, mis takistavad nendele süüdistuse esitamist.

Eesti pole ainuke riik, kus valitsusel puudub poliitiline tahe kohalikke natsisõjakurjategijaid kohtu alla anda. Kahjuks on paljudes riikides see probleem ja minu jaoks on osa meie missioonist püüda selle fenomeniga võidelda.

Kõik, mida peaks tegema, on lugema Eesti prokuröri raportit, mis puudutab Männili juhtumit, kus nimetatakse seitset juuti, keda Männil poliitilise politsei raames üle kuulas ning kes mõrvati või kes kadusid, et mõista, et Männil osales natside plaanis teha Eesti (ja ülejäänud Euroopa) juudivabaks.

Minult on tihti küsitud, eriti Balti riikides, et miks ei tegele ma kommunistlike kurijategijatega, ning sellele ma olen alati vastanud, et ma toetan täielikult selliseid jõupingutusi, kuid see pole Wiesenthali keskuse kui institutsiooni ega minu kui ajaloolase missioon, ning meil pole vastavaid kogemusi.

Olles seda öelnud, ootan ma päeva, mil Heiki Suurkask hakkab hindama meie jõupingutusi Eestis ning näeb neid osana suuremast protsessist, kus Eesti vaatab oma valusasse mineviku ausalt ning piisavalt julgelt, et tunnistada mitte ainult toime pandud kuritegusid, vaid ka mõista, miks on vajalik kurjategijad vastutusele võtta.

epl.ee