Tallinnas toimub 27. juulil konverents, mis on pühendatud natsismi
kuritegude uurija Simon Wiesenthali mälestusele.
Sinna oodatakse ka Jeruusalemma Wiesenthali keskuse
juhti Efraim Zuroffi, kelle sõnavõtud kommunismi ja
natsismi kuritegude võrdsustamise vastu on Eestis
tähelepanu äratanud.
Äsjases Jerusalem Posti kolumnis avaldas Zuroff
kartust, et kommunismi kuritegusid hukka mõistev
Praha deklaratsioon ja kavatsus mälestada MRP
aastapäeval 23. augustil ühiselt stalinismi
ja natsismi ohvreid püüab „õõnestada holokausti
positsiooni ainulaadse ajaloolise tragöödiana”.
Zuroff süüdistab selles „salakavalas” plaanis
eriti Balti riike, kellele ta heidab ette ka natsiaegsete
kuritegude ebapiisavat uurimist.
Mõte, et stalinismi kuritegude kõrvutamine natsismi
omadega ja kummagi võrdväärne hukkamõist toimuks
viimati mainitud tragöödia mälestuse arvelt,
kõlab küünilisena, nagu võistleksid ajaloolise
vägivalla ohvrid omavahel tähelepanu ja kaastunde
pärast. Tegelikkuses sellist võistlust ei ole.
Kaastunne ja inimlikkus pole piiratud loodusvara,
nad hoopis kasvavad jagades. Mida selgemalt mõistame
hukka igasuguse poliitilise vägivalla, selmet
sellest olupoliitilistel kaalutlustel valikuliselt
vaikida, seda paremini mõistetakse selle kõigi
ilmnemisvormide ohvreid ja ennetatakse tragöödia
kordumist.
Arendti „Totalitarismi lätted”
Vastuseis kommunismi ja natsismi
kuritegude kõrvutamisele on teatavasti tugev
Venemaal, kus selle vältimiseks tehakse isegi
oma seadust. Läänes aga ei tohiks kõrvutamise mõte
uus olla. Silmapaistvamaid totalitarismi analüüsijaid
Hannah Arendt rõhutas kahe režiimi sarnasust juba
1948. aastal välja antud raamatus „Totalitarismi
lätted”, mistõttu ta tembeldati akadeemilistes
vasakringkondades külma sõja ideoloogiks. Arendt
kõrvutas režiime sama enesestmõistetavusega ka
kirjutades Adolf Eichmanni kohtuprotsessist 1960-ndatel,
kui teave stalinlikust terrorist oli juba laiemalt
liikvel.
Hitleri ja Stalini hirmuvalitsus sarnanes totaalse
suletuse ja jõhkruse poolest: kummaski polnud
elementaarseid isikuvabadusi, inimelu väärtus
allutati ideoloogilise utoopia nõudmistele.
Mõlemat iseloomustas vägivald vaenlasteks tembeldatud
rühmade ja isikute vastu ning võimu meelevaldsus.
Mõnede arvates oli natsism julmem, sest vaenlased
valiti rassiliste omaduste põhjal, mida inimesel
pole vähimatki võimalust mõjutada; klassivaenlase
staatust võis mingilgi moel pidada seotuks inimeste
valikute ja tegudega. Teisalt jõudis Stalini
režiim meelevaldsuses kaugemale: kui natsid tegid
seadused ümber, et oma kuritegusid seaduse ees
legitimeerida, siis Stalini N Liidus valitses
täielik seadusetus. Klassivaenlaseks võis osutuda
üleöö kes tahes, ka ta enda lähikondlased.
Polegi mõttekas püüda otsustada, kumb režiim oli
hullem. Praegu ei saa keegi viidata teadmatusele
stalinismi olemusest. Mõned peavad kommunismi
natsismist hullemaks ohvrite koguhulga tõttu,
teised leiavad, et kommunismis on vähemalt teoreetiliselt
ka midagi head, samal ajal kui natsism rassilise
ülimuslikkuse ideoloogiana on läbinisti paha.
Holokausti ajalooline unikaalsus seisnes inimeste
hävitamise tööstuslikult külmaverelises tõhususes.
Kommunismi vägivald oli kaootilisem, aeglasem,
kauakestvam.
Zuroffi nägemus, nagu ähvardaks stalinismi ohvrite
mälestus holokausti ohvrite oma, rajaneb kahetsusväärsel
oletusel, nagu võiks ohvreid ja nende järglasi
asetada tähtsuse järjekorda. Samas peegeldab
mõte, nagu viitaks stalinismi kuritegude hukkamõist
holokausti alahindamisele, Kremlis ette valmistatavat
seaduseelnõu, mis tõlgendab Teise maailmasõja võitjate
kuritegudest rääkimist natsismi kriminaalse
rehabiliteerimisena.
Sellist nägemust esitasid Naši-noored ja Soome „antifašistid”
kevadel Helsingi tänavail. Koos nendega protesis
eestlaste „fašistliku” ajalootõlgenduse vastu
ka end Soome islamiparteiks kutsuv rühmitus ja
selle juht Abdullah Tammi, kes ründab oma veebivideotes
Iisraeli ja juute, kutsudes publikut võitlema
„sionistide ülemaailmse konspiratsiooni” vastu.
See on klassikaline antisemiitlik retoorika.
Samuti on meedias nähtud viiteid „antifašistide”
seostele uusnats Risto Teinoneniga. Üks „antifašist”
väitis, et Efraim Zuroff olevat toetanud Naši meeleavaldust,
ehkki Zuroffilt ei saadud väitele kinnitust.
Ideoloogiline manipuleerimine
Holokausti mälestust määrib
tegelikult mitte stalinlike kuritegudega kõrvutamine,
vaid selle ärakasutamine ideoloogilise manipuleerimise
eesmärgil, et tembeldada Nõukogude võimu alt vabanenud
rahvaid. Moses Fishbein kirjutab 30. juuni Kiyv Postis,
kuidas Kreml kasutab Ukraina poliitika mõjutamiseks
alusetuid süüdistusi juudivastasuses.
Balti riikide süüdistamine holokausti alahindamises
teenib samasuguseid ideoloogilisi huve. On
kahetsusväärne, et Wiesenthali keskuse kui väärtuslikku
mälutööd tegeva organisatsiooni esindaja ühineb
selliste propagandistlike süüdistustega.
Õigupoolest on meie väikestel rahvastel palju ühist:
kodumaatuse ja totalitarismi kogemus, edukas
kohanemine diasporaas, kuid ka vajadus tõestada
ikka ja jälle maailma silmis oma kodumaa olemasolu
õigust. Nagu tõdeb briti kolumnist Nick Cohen, kohtab
tänapäeva Euroopas antisemitismi eelkõige poliitilise
kaardi vasakserval, Iisraeli ja USA vihkajate
ning Hamasi-taoliste liikumiste toetajate seas.
Vastuseis Baltikumi ja Ida-Euroopa iseseisvale
ajaloo-tõlgendusele tuleb samast suunast, toetudes
pigem sisseharjunud geopoliitilistele lojaalsustele
kui mingitele sisulistele ideaalidele.
Iga okupatsioon ja diktatuur leiab oma alamate hulgas
kaasajooksikuid, selles mõttes polnud Baltimaad
erand ei Saksa ega Nõukogude okupatsiooni ajal.
Rahvuste kollektiivne süüdistamine reÏiimide
kuritegudes ei too aga lahendusi ega leppimist,
vaid uusi süüdistusi ja kibedust. Nii kurjategijaid
kui ka ohvreid leidub kõigi rahvuste hulgas.
Natsismi ja stalinismi kuritegude ühine meenutamine
on õigustatud mitte ainult nende võrreldava ulatuse
ja julmuse poolest, vaid ka nende ajaloolise seotuse
pärast. Mõlemad inimvaenulikud ideoloogiad võimutsesid
umbes samal ajal ja kahe hirmuvalitsuse vaheline
leping võis põhjustada Teise maailmasõja kõigi kaasnevate
õudustega.
Ühine mälestuspäev ei eralda, vaid ühendab rahvaid,
keda need tragöödiad puudutasid. On meie kõigi huvides,
et säärased sündmused enam kunagi ei korduks. epl.ee
|